Sügise hakul on ööd juba päris jahedad ja päris tihti on rabamaastikku katmas tihe uduloor, mis päikese tõustes küll kiiresti hajuma hakkab. Seistes vetruval jõhvikaid täispikitud laukaäärel ja vaadeldes sügisvärvidesse muutuvaid rabasaarekesi, kuulen kaugusest kostvaid sookurgede hüüdeid ning üksiku põdrapulli ammumist, mis ainukeste häältena seda salapärast ja nõiduslikku vaikust murravad. Päikesetõusu hakul, kui pilved on juba pastelseid toone võtmas, on taevast kuulda lähenevate sookurgede hüüdeid ja mõne aja pärast ongi näha neist moodustunud täiuslikku kolmnurka, mis on suuna võtnud põhjakaarde kuhugi suuremasse kogunemispaika, et varsti kõik koos rändele asuda. Märkamatult ongi päike üsna kõrgele tõusnud ja uduloori laiali ajanud ning tagasiteel on siin-seal näha udupärlites kauneid ämblikuvõrke ning endiselt auruvaid rabalaukaid. Ilus aeg on jälle kätte jõudnud.
The nights are already cold at the start of autumn and usually thick mist is covering the bog landscape during night which is quickly dissolved once the sun rises. The only sounds breaking the eerie silence are the calls of distant common cranes and a lone moose bull when i stood at the wobbling edge of a bog pond and waiting for the sunr to rise. Once the sun was about to rise, the glow painted the clouds to pastel tones and all of a sudden the calls of common cranes reached my ears from the sky and soon the triangle of migrating birds passed me. Once the sun started to peek above the tree line, many dew covered spider webs started to glitter all around. On my way back out of the bog all the ponds I passed were still steaming like big magic cauldrons. Magical and colorful autumn season is about to arrive soon.
